Finka: Emme, kus sa siis oled, kui sa ära sured?
Mina: Siis mind ei olegi.
F: Ei. Kus sa siis oled, kui sa ära sured?
M: Kus ma siis olema peaksin? Mind ei ole ju siis.
F: Järsku oled taevas? (ja näitab näpuga ülesse)
M: Ohoo, kust sa selle peale tulid, et ma siis taevas olen?
F: Lissu ütles. Tema ema ja isa on surnud ja nemad on taevas
M: Kuidas teil see jutuks tuli? Miks te sellest rääkisite?
F: Lissu lihtsalt ütles, sest tema teab.
Hmmm. Autoriteedil on suur võim. Lissu on meie lasteaia boss. Väga bossilik boss ehk siis väga autoriteetne naisterahvas. Ja mis tema ütleb, see on tõsi. Sest tema teab. Veidi hirmutav, või mis.
Kuidas õpetada lastele kriitilist mõtlemist? 4-aastaselt ongi seda vist veel vara nõuda...
Noh, kuule, see on kuidagi sarnane teema paarinädalataguse keele ja riigi/maa omaga.
ReplyDeleteKas sa arvad, et selles vanuses kriitiline mõtlemine on kasuks? Kas laps ei vaja kindlaid teadmisi? Ja samas, kas see, et sa ütled, et, kui sa sured, sind ei ole, kas see pole ka liiga konkreetne vastus...?
Ma sellistel juhtudel ütlen, et inimesed on erinevad ja neil on õigus mõelda, nagu nad tahavad. Lasteajas omad reeglid ja ideed, meil kodus teised, sa ise valil, kuidas sulle meeldib. Aga oma arvamuse suhtes olen kindel, et ta saaks ka minu poolt võtta, mitte kõhelda.
Ära pahanda. Ma ei mõelnud seda üldse nii hullusti. See, et surnud inimesed on taevas, see on ju täitsa igapäevametafoor. Esimene asi, mis inimesel pähe tuleb, kui küsida, mis surres saab.
ReplyDeleteEks Finka tahtis näidata mulle, mis ta kõike teab. Las ta teab.
Teisest otsast, ta teab ju ka väga hästi, kes on Putin või mis on Lazio... ma ei poolda, et ta neid teadmisi niimoodi teab, aga teab.
See on pigem naljakas. Need väikelaste dogmad. Eks teadmised muutuvad edaspidi mitmekesisemaks, ma arvan :).
Anna andeks, vist olin tõesti pahur. Lugesin mõned vene artikleid lastekasvatusest ja meeleseisunditest, ja määr sai lootusetust täis.
ReplyDeleteA muide ma mäletan juba täitsa keskkoolis, kuidas mu ema solvus, et ma mõnda õpetajate öeldud tema öeldust üle panin :P See vist on tavaline asi.
Mulle tuli meelde, et pidin hiljuti Martale õpetama ise mõtlema sel olukorral - meil siin Karlovas on vahel mingeid meeleolukaid asju tänavas, ja siis kohalik lastepunt hakkab igal pool jooksma, seda ka üle tee. Ja muidugi nii, et suured on ees, nad küll vaatavad, et autot ei oleks, aga väiksemad panevad ju järgi, ja siis nemad juba usaldavad suurtele. (meil sisutänavatel ei ole siiski hull liiklus, nii et, kui me ka vaatame, ei ole nii hull, kuid süda läheb ikka kandadesse). Ja ma pidin Martale selgeks tegema, et suured vaatavad enda jaoks, ja tema peab vaatama enda jaoks. See oli kuidagi huvitav olukord, et Martale sai selgeks (ma loodan), et ta peab ise enda otsuste eest vastutama.
Ihihi. No ma olen ise nii kõhklev ja kehklev inimene, et minu öeldut on lihtne ümber lükata. Aga kuidagi - kui keegi mingite dogmadega välja tuleb, siis ma ikka lähen veidi põlema (no ja see lasteaia juhataja on tõesti hästi jõuline isiksus, et mul endal on ka temaga veidi raske suhelda) ja tahan alternatiive õhutada.
ReplyDeleteAga see enda eest vastutamine.. See on tegelikult ka hea harjutus lihtsalt eneseteadvuse tõstmiseks. Lastele tegelikult meeldib vastutust võtta, nad tunnevad ennast kohe nii asjaliku ja aruka ja uhkena. Muidugi jõukohane peab see olema.