See on nii hämmastav. Mida mäletavad ja mida mitte. Vahel kipun unustama, et lapse jaoks liigub aeg ju hoopis teistmoodi. Kiiremini. Eile on nende jaoks ehk sama, mis minu jaoks nädal tagasi. Muutuseid on ju nii palju. Koguaeg.
Eelmisel sügisel läks meil lasteaiast pool gruppi minema. Kõik Finkast veidi vanemad lapsed. Terve sügise nad igatsesid neid. Muutkui rääkisid ja rääkisid. Kutsusime isegi Finka sünnipäevale, aga kahjuks nad ei saandu tulla. Nüüd hiljuti oleme paari last oma vanematega jälle näinud. Eks nad elavad seal Ruoholahti kandis ja ikka võime sattuda pärast lasteaeda ühiselt mänguplatsile. Aga Finka ei mäletanud neid. Või oli see pigem mingi argus... Ennu kohta ei saanud aru, tal meeldivad niikuinii kõik lapsed ja haakub kohe mängu. Kuigi tundus, et ta oli veidi segaduses, et ma teadsin laste imesid sel korral. Aga Finka ikka päriselt ei mäletanud, kuigi terve sügise oli neist juttu ja vahel harva hiljem ka. Hiljem siis minu algatusel.
Samas, need vanemad lapsed ikka mäletasid. Mulle tundus nii ja nende vanemate jutu järgi ka... ikka meenutavad vahel Säveni lasteaia-aegu.
Lapsed olid muidugi ka palju muutunud. Pikemaks. Targemaks. Eks need minugi põnnid on. Enn tundub eriti peale sünnipäeva nii suur. Julgeb ronida kohtadesse, kuhu ta varem ei julgenud ja saab ka iseseisvalt sellega hakkama. Nii uhke. Ja juttu muidugi jookseb ka palju rohkem. Neil mõlemil. Plus veel kõik muud oskused, mida pea aasta tagasi ju polnud. Ma pole küll niipalju targemaks selle aasta jooksul saanud, kui nemad.
Samuti hämmastab mind ka see, mida Finka mäletab. Ta siiamaani võib rääkida sellest 2-aasta tagusest korrast, kui sõitsime Papi zapakaga. Ikka uurib, et millal jälle saab. Või et mäletab Sauga Musta Maja pinksilauda. Ma isegi ei oska kinnitada, et see seal on. Viimati käisime seal ka talvel...
Eks mälu ongi ju selektiivne. Meil kõigil
No comments:
Post a Comment