Käisime täna lastega metsas. Jälle seal mõnusa Kuusijärvi kandis.
Ma olen seal nüüd aasta otsa vähemalt kuus korra, aga vahepeal isegi tihedamini käinud. Tõeline patareide laadimise koht.
Nii äge on ka vaadata, kuidas lapsed muutvad ja kuidas me tegevused seega seal muutuvad. Täna oli Enn tõeline rajaleidja. Valis aga kõige ägedamaid väikeseid rajakesi ja kihutas kaljunukkidest üles nagu ei miskit. Ikka siia ja tänna. Meie Finkaga pidime vaatama, et seda väikest väledat mitte silmist kaotada. Jälle avastasime uusi kohti, metsaaluseid, kaljunukke, lagendike. See on ju tegelikult päris väike lapike metsa, aga muutkui üllatab oma nurgatagustega.
Seekord olid ka kuusevõrsed täitsa suupärased. Nii me siis nendega maiustasime. Jälle veidi müttamist ja iga kuuse juures paar võsu suhu ja paar kotti. Finkale need niiväga ei maitsenud, temast oli pigem korjamisabi. Aga Enn pistis küll kahe suu poolega. Nämm. Nüüd kodus panin kuusevõrsekalja hakkama. Eks mõne päeva pärast näeb, kelle kõhtu see läheb,
Ilm oli ka, muidugi suurepärane. Seetõttu viimaks järve äärde jõudes ning korraks kätt vette pistes sai otsustatud, et täna tuleb ikka üks sulpsatus ka ära teha. Suundusime randa ning vahetasime riided. Vette! Lapsed on täielikud hülgepojad. Enn,kes tvaliselt tundmatute asjade suhtes skeptiline müttas jahedas vees nagu see olekski tema õige elukoht. Ma käisin ka väikesel ujumistiirul, kuigi otsustamine ikka võttis veidi aega. Samas, vesi ikka oli soojem kui mu hommikune külmaveedušš. Palava ilmaga parem kui jäätise söömine. Finkat oligi raske veest välja saada... Jäätisega ehk oleks saanud, aga seda ette ei võtnud.
No comments:
Post a Comment