Ennu sünnipäevapiknik

Eile, neljapäeval, pidasime lasteaiakaaslastega Ennu sünnipäevapidu. Kuna elame ise lasteaiast kaugel, siis tuli mul juba ammu see mõte, et teeks pikniku. Kevadel on ju õues mõnus ja, pealegi, elame me ise lasteaiast päris kaugel ning ma arvasin, et ega eriti meie juurde tulla ei viitsitaks (Finka sünnipäeval sügisel viitsis tulla 3 last). Seekord lubas tulijaid olla 6. Ja kõik tulidki! 

Eks ma veidi pabistasin ilma pärast (millegi pärast ju peab pabistama, kui üritust korraldad), kuna kutse pidin juba kaks nädalat varem teele saatma (siin selline komme ja ikka viisakas ju varakult teada anda). Aga ilm oli eile õhtul superilus. Ei pilvi, mõnusalt päikest ja vähe tuult. Istusime Lapinlahdeni pargis, mis meie lasteaiast pea kiviga visata, aga siiski piisavalt kaugel, et kohalikud lapsed seal igapäevaselt kõndimas ja mängimas ei käi - natuke midagi teistmoodi. 

  

Riputasin üles lipukesed, võtsin kaasa väikese laste mängutelgi. Õhupalle. Lapsed jooksid ja trallisid. Leidsin hiljuti poest suurte seebimullide tegemise komplekti - see oli üks äge tegevus seal, seebisegu oleks võinud, muidugi, rohkem olla. Aga kõik said proovida ja palle lennutada ja neid lõhkuda. 

Seebimullid olid üldse õhtu teema, sest Enn sai sünnipäevaks ka mitu seebimulli-komplekti. Püssi ja mõõga - ikka mullide jaoks. Ja külalistele mõeldud kingipakkides oli ka mullitaja. 

Tegelikult oli mul mõeldud palju mänge, aga eriti neid ellu viia ei saanud. Lapsed lõbustasid end ise. Seebimulle tegime ja traditsioonilist kalapüügimängu tegime. Kalapüügimängu käigus said kõik külalised-lapsed väikese kingipaki, kus sees mullitaja ja pidu-pasun ja üks kleepekas. Seda tehakse siin alati sünnipäevadel ja lapsed on sellest alati vaimustuses ja elevil, loomulikult. Tavaliselt riputatakse lina kuskile ukse vahele ja üks lapsevanem on siis lina taga ning teine aitab külalistel kala püüda - nööri otsas olevat konksu üle lina visata ning pakk välja vinnata. Pargis sellist ust ei olnud. Seega ronisin mina üllatustega teki alla ja kala püüti siis teki ääre alt. Tekk oli küll lilleline , mitte meresininie. Huvitav, mis kala lillepeenras elab? Igatahes, midagi nad sealt said. 

Süüa pakkusime muidugi ka. Igasugu köögivilju näksida ja rukkipallikesi ja riisipirukaid ning küpsetasin ka suvikõrvitsasaia (mille võtsin ahjust välja hetkel, kui oleksin pidanud juba autoga piknikukoha poole vurama hakkama. Ikka kõik viimasel hetkel). Juua oli ka  - mahlu ja vett ja kohvi ja teed. Kohvi tegin liiga vähe ja teed liiga palju. Tee-termose oleks pidanud ka kohvi täis tegema. Magusaks olid kõrsikud ja viinamarjad ja koogiks brownid. Viimastesse panin küll liiga palju peeti, selle maitset oli liigselt tunda.

Nojah, lapsed niikuinii eriti midagi ei söönud. Muud toredat oli vaja teha. Emad-isad istusid enamasti küll kaetud lina ümber, aga mulle tundus, et ega nemad ka eriti ei söönud. Neil oli vist üldse igav. Mul polnud aega kellegagi eriti juttu rääkida. Tegelesin mullidega ja vaatasin, et kõik kaasa võetud toidud mahuksid lauale ja vahel vist ka hurjutasin neid sööma ja ajasin lapsi taga ja... õpetasin M-i, kuidas 'hoppa på' kaartidega mängu teha lastele, mis välja ei tulnud, sest ta ei osanud ikka piisavalt entusiastlikult seda seletada ning lapsed leidsid, et parem on laiali joosta. 

Sellest lapsevanema igavusest . Mul oli ka eelmisel nädalal ühel teisel laste sünnipäeval tegelikult igav. Ei tunne juneid inimesi ja mingit väikest viisakusjuttu saab ajada... Eks nad ole ikka soomlased ka, enamasti, kel tuleb lust, kui napsutada saab. Laste sünnipäeval, loomulikult, napsu me ei pakkunud.  'Hoppa på' kaartide kohta käisiki kommentaar, et 'olen selleks liiga kaine'. Nojah, mul kuidagi laste seltskonnast seda kaine olemise probleemi pole. Nende juuresolekul just ongi vabadus lollitada ilma väärikust kaotamata - saab ju alati varjuda laste lõbustamise vabanduse taha.

Ahjaa, päris niisama need emad-isad ei istunud ka. Enn sai sünnipäevaks mullipüstoli, millel oli vaja patareisid panna ning siis ta sai veel PULDIAUTO, millele oli ka vaja patareisid panna. Seda siis mõned isad tegid. 

Kingitused olid üldse hämmastavalt vinged. Mitu automudelit, raamatuid ja see puldiauto! Wow! Enn võttis selle õhtul endale kaissu magama ka. Ma ei oodanud üldse, et mingeid erilisi kingitusi toodaks. Pigem arvasin, et lastel koos tore mängida ja see teeb Ennule heameelt, et peo korraldame. Eks see tegi ka. Aga, et nii vingeid asju toodi!

Naljakas oli ka, kuidas Enn kohe külalise saabudes ta juurde jooksis, kingi käest haaras ja seda kiirelt-kiirelt lahti harutama asus. Samas, kui mainisin talle, et mine ikka täna ja kallista sõpra, siis ta seda ka tegi. Ja vanemate südamed sulasid, kui armas väike poiss.

Ta ongi armas. Hiiglama armas! Minu väike armas põnn!

(pilt sünnipäevahommikul)