Kunst on kena.
Enn joonistas issi, kelle seljataga on suuur maja. Nii ta rääkis. See on esimene pilt, kus on tuntav kellegi kehakuju ja isegi näo detailid. Muidu ta teosed enamasti sellised siiruviirud autoteed, nagu näha issi särgil. Arenguvestlusel öeldi, et selles vanuses laps peaks tõmbama kriipse ja tegema ringe. Seda ta, tundub, et oskab.
Edaspidi joonistas juba ennast ja mind ja Finkat.
Finka aga riputas meie maja ukse ette sellise mängumaja (nööri, mis meie majani viib, ta pole sel pildil veel joonistada jõudnud). Maja omakorda ripub taevas ja taeva küljes ripub ka üks väike liblikas (paremal ülal) ja üks lill (vasakul all). Majal on valge katus, uks ja kaks akent. Akendest vaatavad välja Finka (vasakul) ja Enn (paremal). Selline rippuv mänguasi.
Joonistamine on tore!
Kuule, Athenal see joonistamine on ikka kuidagi edasijõudnud. Kuidas neil lasteajal praktika on, kas keegi näitab ette, kuidas peab? Kust see maja kuju näiteks...? Või otsustab ta ise, et nii peab?
ReplyDeleteMa ei tea, mina pole ette näidanud. Aga eks ta vaatab pilte... lasteaias tal vanemaid lapsi pole, kes oskaks ehk paremini, ma ei teagi, kuidas need teised, kes tast vähe väiksemad, seal joonistavad. Minu jaoks on ta kõik justkui ise avastanud.
ReplyDeleteLahe. Mulle ikka tundub, et Athena ongi väga vaimselt andekas. Tfu-tfu-tfu, kop-kop-kop. Et tal on väga head eelduseid ka selleks, terav meel ja viitsimist istuda ja puurida.
ReplyDeleteIhihii. Ma nüüd punastan ja tunnen uhkust oma võsukese üle. Minu meelest on ta ka väga äge.
ReplyDelete