Estast ja voodist

Esiteks tuleb ära mainida see fakt, et mulle ei meeldi koerad voodis. Ei meeldi, et voodi saab koerakarvu ja liiva ja puuke ja ila ja midakõikeveelkoeradendastväljaajavad täis.

M-il on selles osas teine arvamus. Talle meeldivad koerad igal pool ja igal ajal. 

Oleme ühel nõul, et koerad on toredad. Et Esta on tore - muidugi!

Oleme ka algusest peale kokku leppinud, et Esta siiski meie voodis ei käi. 

See kokkuleppe on küll ajas muutunud. Kui meil oli päris alguses veel magamistuba eraldi korrusel, siis ei käinud Esta tervel sellel korrusel. Jah, kui meil oli järgmises kohas ka saun ja magamistuba eraldi korrusel, siis ei käinud ta ka sellel korrusel. Seejärel oli magamistoa uks tema jaoks lihtsalt suletud. Seejärel võis ta siiski tulla magamistuppa, põrandale vaibale magama aga voodisse mitte. Nüüd on ka nii, et magamistuppa võib tulla, aga voodisse mitte... 

Viimasel ajal on aga asi selles, et meil ei olegi voodit. Viskasime vana voodi pool aastat tagasi välja, kuna see muutus mõttetuks. Me tundliku-seljaga osapool ei saanud seal enam magada - voodid ikka vajuvad ja vananevad, eriti kui neid palju kordi kokku ja lahti võtta ning ühest kohast teise vedada. No idee oli siis üles panna üks teine voodi, aga sellega juhtus midagi... ei pannud. Ja kuna perspektiiv on jälle mingi hetk kolida, siis pole olnud mõtet ja tahtmist ka uut voodit otsima hakata. 

Nüüd siis näeb meie magamistuba välja pea-aegu nagu minu unistuste magamistuba. Põrandal on kaks laia madratsit ja kõik see pere magab seal peal. Pea-aegu unistuste, sest tegelikutl on mul lapsepõlve unistus sellest, kuidas mu ümmarguse põhiplaaniga majas on üks korrus - suur ümmargune tuba - kaetud paksu madratsiga. Jah vaid paksu madratsiga ja muud seal toas ei leidugi. Kõik, kes magada tahavad, saavad siis seal madratsil magada. Tõeline magamistuba, mitte mingit muud funktsiooni. Meil siiski päris kogu põrandat madratsid ei kata. Ja muud träna on ka toas - alati kuivav pesu, seina ehitatud riidekapid, suur peegel ja veel üht-teist. Aga madratsid hõlmavad muidugi enamuse. Ning see on mõnus.

Panin Estale õhema madratsi lõppu naha, et las ta siis magab seal. Ka meie ühises voodis. Enamasti on see ka õnnestunud, kuigi eks ta öö jooksul ikka liigub vahel mujale või siis kui mind ligi pole siis lubatakse teda ka mujale.

Lõpptulemus on, muidugi, et voodi on suht karvane. Eriti nüüd kevadisel karvaajamise ajal. Ja liivane ka. Jah. Oh. Jah. Oh. Nojah.

Nüüd jõuan siis selleni, miks kirjutama hakkasin...
M oli ära. Enn sai sünnipäevaks väikese telgi ja lapsed olid sellest vaimustuses. Panime mängutuppa üles. Õhtul tuli neil mõte, et võiks seal ka magada. Panin siis teki madraksiks ja tõime neile magamisoast tekid-padjad. Lugesin veel juttu ja rääksin ja laulsin ja sinna nad siis magama jäidki.

Kui tuli minu aeg magama minna, siis oli olukord päris kummaline - pidin meie mõnusas ja laias magamistoa madratsireas päris üksi magama. Millal ma viimati üksi magasin? Kas ma üldse oskan üksi magama jääda? Ilma, et keegi oma varbaid ribidesse ei suruks või oma pea mu padjale oleks sättinud või mind öösel kaissu võtnud... Hmmmm.

Võtsin südame rindu ja läksin magama. Pikali!

Aga juhuts nii, et ma ei pidanudki üksi magama. Kui olin pikali heitnud, siis tuli krõpa-krõpa oma puurist Esta ja heitis mu juurde (no küll mitte päris oma nahale). Sirutasin käe välja ja tegin pai. Mõtlesin, et küll on tore, et meil on koer, keda enne magama jäämist veidi silitada. Ja tänu kellele, ma ei peagi üksi magama.

Esta, meie karja oluline lüli.

PS: diivanid polnud talle ju ka algselt lubatud, aga noh... elu muudab prioriteete... :)