Viimasel ajal olen avastanud need tütre omamise võlud. Nimelt on Finka muutunud suureks patsi-fänniks. Iga päev muutkui punu ja punu. Harjutama sain hakata küll suht hiljuti, kuna varem ta keeldus isegi kammimisest, nii, et tehnikat annab veel õppida. Patsid on ju toredad! Vahva on neid punuda.
Sageli käib see punumine meil metroos. Vahel on ka hommikul piisavalt aega, et enne toast väljumist üks või rohkem patsikest valmida jõuaksid. Finka tavaliselt ütleb ette, mitut patsi vaja ja kuhu. Kuna ta hakkas nõudma vaid ühte patsi ühele küljele, siis pidin ka selle üle pea tuleva patsi järgi proovima, et tal ikka kõik juuksed kinni oleks (lasteaiapäeva lõpuks need küll enamasti hargnevad ikka lahti...
Siin mõned näited:
EDIT (19.12.2015): Ilmaaegu kilkasin, et varsti olen patsimeister. Tänahommikune patsitegu päädis sellega, et pidin patsi maha lõikama. Athena tahab seda jõuluvanaga teistele lastele saata. Räägi, mis sa räägid, tüdruk oli endas kindel. Ja tuligi pats maha lõigata. Ohjah.
nii korralikud!
ReplyDeletemul ei tule see üldse välja. ja siis jälle tuleb laps lasteajast koju kasvataja poolt punutu juustega, mis on nagu etteheide mulle :P
No pole nad midagi korralikud :), päeva lõpuks on üks paras sasipea. Aga lasteaias ta näiteks ei luba oma juukseid sättida. Isegi, kui pats on täitsa lahti vajunud.
DeleteMa mäletan, kuidas mulle ka väiksena mingeid klambreid saisipeasse topeti lasteaias (või oli see algklassides). Ma vihkasin seda! Aga õpetaja oli nii suur autoriteet, et vastu ka ei saanud hakata... Olingi üks Karva-Mari koguaeg.