Kuuselugu

Käisin 22se õhtul oma tavapärasel õhtujalutuskäigul. See on selline mu pea igaõhtune tunnine retk ümbruskonnas, kui lapsed magavad ja Mike mängib arvutis malet. Aga seekord juhtus midagi erilist... Jalutasin oma mõtteid mõlgutades, kui järsku ilmus suht ootamatult minu ette üks väiksemat kasvu mehike. Oli teisel nägu puhta habemes ja turi küürus, ag asilmad olid lahked ja rõõmsad. Soovis mulle "Hyvä joulua!" Kuuldes mu vastust, hakkas ta aga minuga rääkima pea puhtas eesti keeles. Need päkapikud on ikka parajad polüklotid. 

- Kuulge preili, järsu saate teie hädas aidata?

- Eks ikka saan, kui konti ei murra. Mis mureks?

- Ega minul ei olegi tegelikutl häda, hädas on hoopis keegi teine.

- ?

- Vaadake seda lagedat platsi seal teisel pool teed, mis oli ennem metsatukk. Sealt saeti kõik puud mõni nädal tagasi maha. Järgmisel aastal hakatakse sinna ametikooli ehitama. Aga praegu seisab seal lihtsalt üks suur hunnik puid. Kõndisin mina sealt ennist mööda, kui kuulsin, ühte puud vaikselt nutta tihkumas..

- Kuulsite nutta tihkumas!!!???

- Nojah. Saate ju isegi aru, et lisaks inimkeeltele peavad minusugused päkapikud ka muid looduse hääli tundma.

- Eeee. Vist küll. 

- Novot. Las ma räägin edasi. See puu oli üks kuuseke, kes oli otse loomulikult kurb, et ta enam kasvada ei saa. Oli ta ju maha saetud ja koos teiste suuremate ja väiksemate puudega ühes hunnikusse visatud.  Läksin ja lohutasin seda puukest, aga ega eriti midagi teha ei saagi. Mis kord maha saetud, seda enam uuesti maha ei istuda. Aga nüüd edasi kõndides ja teid kohates tuli mul hiilgav idee.

- Jah. Kuulan. 

- Ehk saate teie võtta selle puu ja viia enda juurde jõulupuuks? Nii oleks kuusekese mure murtud, olemine jälle lõbus ja teilgi toas rohkelt jõulurõõmu.

- Oih, aga see ei ole ju sugugi kelelgi hädas aitamine vaid pigem kingitus endale! Muidugi saan nii teha! suur tänu teile toreda mõtte eest! Kauneid jõule!

- Kauneid jõule teilegi, hea inimene!

Tahtsin veel kätt anda, kuid kadunud see kummaline tegelane oligi. Päkapikk - nii ta end nimetas. 

Mina seadsin siis sammud nimetatud puuhunniku poole ja tõepoolest leidsin sealt küll veidi räsitud, kuid siiski auväärse kuusekese. Kaenlasse ja kodupoole teele. 

Nii ta siis meie tuppa tuli.

Hea kaaslane, kui sõime oma traditsioonilist jõulupizzat. Seekord küll päris esimest korda otsast lõpuni minu tehtud. Aga tänu kogu kirele, mis sinna sisse panin, sai see pizza imeline!

Ja kui jõuluvana oli öösel mingisugusest korstnast sisse roninud ja kuusealuse kinkidega ning jõulusokid kommide ja muude vidinatega täitnud.

Või kui lapsed juba kingid olid avanud, Ennul uus tudukas seljas ja legodest vaja esimesed konstruktsioonid ehitada.

Suurepärane taust, muidugi, ka Athena uue kleidi ja aksessuaaride (tiivad küll juba kantud) jäädvustamiseks. 

Nii need jõulud on.