Haldjas

Meie kodus elab ju nüüd juba pikemat aega üks haldjas. 

Haldjas peab alati kandma kleite. Eriti roosasid. Ja eriti lilledega kaunistatud.

Talle meeldib üldse riideid (kleite) selga proovida ning siis end peeglist imetlema minna. 

Tal on võlukepp. No tegelikult on küll kõik laste vihmavarjud meil nüüdseks võlukepid. Ära mitte mainigi sõna "vihmavari", neid meil pole. Ja kui õues vihma sajab, siis peab kindlasti võlukepp kaasas olema, aga vihmavarjuks see lahti ei käi - sadagu kasvõi püssnuge. Võlukepp on üldse vaja alati kaasa võtta ning seda läheb ka lasteaias vaja.

Ta oskab võluda. Vahel oleme kõik konnad. Vahel nälkjad. Vael võlutakse kellelegi mõni kallistus või musi. Vahel ta võlub meid printsideks ja printsessideks. Mis parasjagu pähe tuleb.

Kui talle midagi väga meeldib ja ta ei taha seda teistega jagada, siis ta ütleb:
- See on ainult haldjatele!
- Ainult haldjad võivad sellega mängida!
- Ainult haldjad võivad seda süüa!
- Ainult haldjad võivad siin toas olla, tantsida, joosta, ronida jne jne.

Suurim kompliment, mida see haldjas teeb on see, kui ta nimetab sind ka haldjaks. Toob sulle võlukepi ja lubab sul võluda.

Tema suurim unistus on saada poest sädelevaid kaunistusi ning üks puhvis kleit. Juba välja vaadatud. Tiibu tal ka veel pole (no kunagi olid, aga need on kadunud). Tiivad on praegu ainult jalanõudel, aga sellest vist ka piisab või vähemalt aitab natukenegi.

See haldjas tuli meie juurde siis, kui ükskord augusti lõpus tegid haldjaks-riietatud naised meie kodulähedase kultuurikeskuse Stoa ees suuri seebimulle. See oli nii vahva! Ja kinnistus, kui leidsime internetiavarustest uue multika: "Ben and Holli's little kingdom", Ennu pakutud lühendina "Bolly". See on tõesti armas multikas ja haldjaprintsessid, elagu!