Nädalavahetus õues

No tegelikult, polnud see mingi nädalavahetus õues. Eile veetsime ca 2h ja täna 4,5h õues. See pani mind ainult mõtlema, et küll me veedame ikka vähe aega õues. Tegelikult ka! 

Ilm oli siiki meeletult ilus ja nautimist väärt iga hetk. Eile käisin nostalgitsemas Sibeliuse monumendi juures. Seal see vahva Recatta kohvik, kus saab õues lõkke peal vorste küpsetada. Seda ka tegime. Varem polnudki. Ja siis mänguväljakule. Mänguväljakult ära tulles oli Finkal jonnihoog, kuna tal tuli meelde, et me kohvikus kaneelirulle üldsegi ei söönudki. Jah, varasemalt seal käies seda alati (paar korda) tegime ja kohvik seostub Finkale ikka alati millegi magusaga. Aga noh, kui koju jõudsime, siis oli meil veel kõrvitsapirukat kapist võtta. Päev päästetud. 

Täna läksime jällegi oma lemmikjärve äärde ja lemmikmetsa. Seal oli seekord kuidagi erakordselt mõnus. Ennuga on lahe sellistes kohtades käia. Ta ei viitsi kõndida sirgel pargiteel, kuid kui saab kuskile väikesele juurika- ja kalujunukirohkele rajakesele keerata, siis on ta täis indu ja tahtmist minna-minna-minna ja avastada. mis siis, et vahepeal peab end käpuli üles upitama või alla tulema pepu peal. Julgust ja tahtmist jagub!

Jah, Ennul on silm sinine. See juba nädala nii. Kohtus lauajalaga. 

 Pannkoogipaus. Ja Esta vesistab.

 Ühel korralikul matkal tuleb ikka teha nabapilti. Finka initsiatiiv.

Aga kui lapsed väsivad ja vaja veel ikka seda sirgemat pargiteed mööda minna, enne kui lõkkekoht või mänguväljak ootamas, siis on mul juba hiiglama ammusest ajast varuks üks tore teatevõistluse mäng. Kunagi sai seda teha vaid kärust ja minust maha jäävale Finkale, aga nüüd on sellel ka lisaks omavahelise võistluse moment juures. Käib see nii: mina olen teadagi jõudnud juba lastest kaugemale ette kõndida, nii parasjagu, mitte liialt, et neid ikka näeks ja pole keegi päris maha jäänud. Siis kïkitan ja ajan käed laiali. Hüüan: "Kalli!" Teadagi hakkavad siis kaks jõnglast kohe naerusui minu poole jooksma, kuni saavad oma kallistused kätte. Kes ees, see saab enne ja kes järgi tuleb ei jää ka ilma. Ning siis on juba nõudlus olemas, et seda veel ja veel mängida. Jooksen jälle veidi ette (ja nemad jooksevad tagasi - nagu täna juhtus) ning uus kalli-jooks algab. Nii ei tundugi tee enam pikk ja õige varsti saavad lõkkeplatsil hakata valmima soojad vorsti. 

Esta sai täna ka turja märjaks. Alguses arvasin, et ei hakka teda märjaks tegema. Lasin tal paar korda küll metsas ringi jooksma. Aga lõpuks ta justkui nõudis ise selle ujumise välja. Ja siis viskasin talle seda pulka sinna vette ikka veel ja veel. Lapsed olid vaimustuses ja tahtsid ka. Ja proovisid. Enn viskas isegi päris kaugele, kaugemale kui Finka. Aga Finkaga mitte niiväga, aga Ennu pealt on näha, et Esta peab teda omasuguseks kutskikaks, kes pigem rivaal kui pulgaviskaja. Ei meeldinud talle sugugi, et Enn tahab pulka võtta või enda käes hoida. Eks ta peab veel kasvama. Samas on Enn just lastest see, kes Estast rohkem hoolib.
Igatahes, pärast 4,5h koju jõudes õhetasid me kõigi põsed ja mul oli tunne justkui oleks saanud värskest õhust mürgituse. Tore!