Metroos

Järjekordne nädal, kus saab topeltkogus metrood. 

See tähendab siis seda, et M on lennus ja mina üksinda laste- ja koerakarjane. Ning kuna raamatukokkupole viisakas koeraga minna, siis tulengi igapäevaselt koju. Metroos (homme jääb küll vahele, sest üks tore mammi teeb põnnidele lasteaiast ja metroost vaba päeva, ka mulle) .

Ma parem ei räägi, mis juhtub siis, kui olen metroos lastega. No võin ju vihjata, et siis käib ju ikka trall. Ja vahel keegi pahandab, et keegi teine kaugustesse ei kihutaks (kuigi nad on suht ära õppinud, et metroos peab hoidma minu lähedusse). Ja vahel kõlavad ruiged, määgimised ja mjaugumised nii, et peatusest lisanduvad reisijad võivad ekslikult arvata, et astuvad lauta. Ja sageli on kuulda minu kõlavat häält, mis loeb kauneid värsse või proosatekste. Ja vahel võlutakse keegi konnaks või võlutakse kellelegi mõni kallistus jne, jne. 

Aga, kui sõidan üksinda, siis on see oranž metroo on üks mõnus koht. Teekond. Olen liikuvuses, aga samas paigal.

Vahel loen raamatut või mõnda prinditud artiklit. 

Vahel panen silmad kinni ja üritan halvati magatud ööd heastada. 

Vahel võtan märkmiku välja ja kirjutan. 

Aga kõige rohkem meeldib mulle lihtsalt jälgida inimesi. Millised nad on? Mis riideid nad kannavad või aksessuaare? Millised on näoilmed? Üldine olek?

Hämmastav, kui endasse tõmbunud on inimesed metroos. Siin, teistega koos, tipptunnil ikka suht kokku surutud.  Hallid ja tõsised näod. Sageli süübinud oma telefoni. Neid jälgima peaksin suhteliselt diskreetselt (kuigi ma seda vist ei tee), et mitte olla pealetükkiv. Teiste inimeste pilkusid välditakse nagu need oleks põletav leek. Ma arvan, et ma ise näen tegelikult väga sageli suht sarnane välja. Tüpinud nägu, mõtted juba seal, kuhu liigun ja tegemistel, mis ees ootavad. Igatahes mitte siin ja praegu nende inimestega koos selles ühises oranžis ruumis. 

Aga esmaspäeval (vist) oli linna minnes metroos väike tüdruk oma isaga. Nad olid nii ühte nägu. Isa oli jälle selline veidi tülpinud, hall endasse tõmbunud või noh, tegelikult ikka last jälgis ka. Aga see viisakalt kärus istuv tüdruk. Tal oli nii särav naeratus! Nii suured uurivad ja avastamisrõõmu täis silmad. Nii ehe ja elurõõmus. Tema näost oli näha, et just siin ja praegu on maailma kõige parem paik olemiseks!

Mul tekkis sellest üks mäng. Mida nüüd muutkui metroos mängin. Vaatan inimesi ja mõtlen, millised olid nemad, kui nad olid lapsed. Mis oli nende olekus ja pilgus sarnast või erinevat. Mis pättuseid (laps olles) siin metroos sõites plaaniksid, kuidas torude otsas kõõluks või pingi alla poeks. Kuhu sõrmi topiks. Mis oleks, kui kogu metroo oleks täis neid rõõmsaid avastamishimulisi lapsi. Oleks vast lõbus!

Ja nii ma tunnengi jälle vähem piinlikust oma mürgeldavate laste üle (no tegelikult nad ju üldse ei mürgelda), sest ma olen kindel, et kesiganes siin istub, sügaval südames tahaks ta ise just samamoodi lärmata, trallitada ja rõõmu tunda.