Kõik ju teavad seda mõistatust, kuidas talumees peab paadiga kapsa, kitse ja hundi üle jõe viima, aga paati mahub talumehele lisaks vaid kaks nimetatuist.
Mul on praegu just selline tunne, kui liigun Estaga koos paadiga (no ikka laevaga) Tallinna suunas. Olime ju lastega lõbusat pikka nädalavahetust veetmas Tartus ja Tallinnas ja ehk mujalgi. Juhtus aga, et M kupatas end eile öösel palavikupaanikas haiglasse. Sinna ta ka avasüli vastu võeti ning karantiini pandi. Öö jooksul muutkui täiendas ka minu infot oma seisukorrast. Ähvardatakse, et enne 10 päeva välja ei saa, alguses öeldi, et 2 peab kindlasti seal veetma
Aga koju jäi ju teda ootama Estake. Kes siis koera haiglasse kaasa võtab? Kuigi samas, seal pole neid "koerakeelumärke" tegelikutl näinud. Keegi ei tule selle pealegi, et keegi tuleks selle peale, et tahaks lemmiklooma nakkushaiglasse kaasa võtta.
Ja siis oli vaja sellel superlogistikul kiiresti tegutseda. Hommikul vara auto pakkida ja Tartust Tallinna kihutada. Lastele rääkida rõõmustav muinasjutt, kuidas nad saavad vanaema, nõbude ja tädiga terve päeva trallida, õhtul vanaema muinasjuttude peale magama jääda ja emme siis poeb öösel neile kaissu. See lugu, eriti see kaissu pugemise lubadus neile meeldis. Proteste ei tulnudki (pole oma teadmisi tegelikult viimased paar tundi uuendanud - ehk lõpuks siiski ka protestiti).
Nii ma siis läksin. Laevale, trammile, metroole, koju... Kiirelt-kiirelt Estaga õue, kiirelt-kiirelt jõudsin ka M-ile hädavajalikke asju viia ja kiirelt-kiirelt laevale tagasi. Kõik tehtud niikui nups!
Super!
Olen nii rahul!
Ja niii väsinud...
No comments:
Post a Comment