Ma ei ole eestlane

Ma tean, ma juba kunagi kirjutasin sellest, aga ikka ei anna rahu...

See ahistab mind. See eestlaseks olemine. Või õigemini, see ei paku mulle midagi. See ei anna mulle mitte mingit lisaväärtust. See ei muuda mind paremaks (ega halvemaks) inimeseks. Mingi rahvuslik uhkus, mida tunda. Mul pole seda (see kvoot sai juba ammu kodutütrena ja varem Balti ketis seistes täis). Ma olen lihtsalt uhke iseenda üle, oma pere üle, oma sõprade üle, toredate inimeste üle. Või siis võtta mingi seisukoht vihakõnede, piinlikustunde ja ei tea mis suhtes. Milleks? Milleks peaks kellegi pahuruse analüüsimiseks aega kulutama? Ehk mõni psühholoog seda professionaalsest huvist teeks. Rahvus on osa inimese identiteedist ja ma tunnen, et ma olen sellest eesti rahvusest välja kasvanud. Järgmisel rahvaloendusel ma ennast enam "eestlasena" ei sildista. Jah, rahvus on minu jaoks muutunud lahtriks, mis pole elus üldse oluline.

Ma armastan eesti keelt. Mulle meeldib rääkida eesti keeles. Eriti äge on seda teha lastega ja vaadata, kuidas nad õpivad ja vastu räägivad. Iga päev rohkem. Äge on rääkida eesti keelt avalikus ruumis, siin linnas, nende vaiksete inimeste vahel, kes julgevad vaid napsisena või (veidi) ärritatuna sarnaselt sõna võtta. Ühistranspordis. Ma tean, et me oleme sageli päris valjud, kui lastele seletan, mis masinad kuskil tänava ääres töötavad või kommenteerime inimesi ja nende käitumist või loen valjusti raamatuid ette või... Mulle meeldib rääkida. Ma armastan selle keele kõla ja nüansse. Väljendeid, mida üheski teises keeles pole võimalik väljendada. Mitte samamoodi. Riime ja nalju. Ma tahan, et mul oleks, kellega seda keelt kõnelda. Seepärast muutkui vatrangi lastega, et oleks, kellega suhelda. igapäevaselt. Eesti keeles. Ja proovin jälgida, et räägiksin õigesti. Oi, kui raske see tegelikult on... mulle düsgraafile ja muil viisil longavale "keelegurule".

Ma armastan ja austan paljusid eestlasi. Väga paljusid. Sõpru ja sugulasi. On palju inimesi, neid eesti keelt kõnelevaid ja ka Eestis elavaid, keda hindan ja kellele saadan sageli mõttetes häid soove kui neid tihti ei kohta või sattub harva suhtlema. Sõbrad.

See mitte-eestlus on süvenenud viimaste aastate jooksul. Et mu lapsel pole Eesti kodakontsustki. "No mis vahet sel tegelikult on? Ema on ema ja jääb emaks," ütles üks sõber, kelle kultuuris on emad väga olulised. Ja need kaks musipalli siin kodus, rääkimata nende isast, ongi vist tekitanud selle minu iseendas reisimise (reisimine on lihtsalt veres). Tuhnivad igas võimalikus augus ja piiluvad iga võimaliku nurga taha nii, et iga päev on seiklus.  Uued avastused on sagedased, kui need kaks jõnglast mu taluvuse piire kombivad ja peegeldavad tagasi seda, millest ma varem teadlik ei olegi olnud. Peegeldavad head ja peegeldavad halba. Voolivad mind ümber ja üle. Vist suht vähe jäänud alles sellest, mis ma arvasin end olevat. Aga mulle meeldib see retk, mis on paljudki prioriteedid ümber muutnud ja pannud mind iseennast hindama ja armastama. Oma elu armastama.