Maasikal

Käisime täan lastega maasikal. 

Sellleks tegin internetis veidi eeltööd ja leidsin maasikapõllu, kust saab ise korjata ning siis 5EUR/kg see korjatu välja lunastada. Arvestades, et linnas müüakse maasikaid 8EUR/l, oli see üks hea diil. 

Põllul oli täitsa palju inimesi, kuigi mahtunuks, muidugi, veelgi. Kohe, kui saabusime tuli ligi noor poiss ja palus meie anumaid kaalumiseks. Võtsime oma ämbri, korvi ja ühe suure kausi autost välja (sest muud sobivat korjamiseks kodust ei leidnudki) ja ta läks nendega teele, kuni ma lapsed autost välja kupatasin. Väike kleepekas miu kausil teatas, et anumad kaalusid 870g. Aus värk. 

Läksime põlluäärde ning meile näidati vagu kätte. Korjata oli tore. Punaseid marju oli palju ja õpetasin lastel, kuidas neid üle kontrollida ja siis õrnalt varre otsast ära murda. Täitsa tublid olid, kuigi Ennu korvi ja Finka ämbrisse panin ma ikka ise ka iga teise peotäie. 

Lahe oli see, et rääkisin lastele, kuidas korjame marjad ära, maksame ära ja siis teeme pikniku ja asume sööma. Mulel tundus, et põllul söömine pole viisakas/lubatud ning seetõttu nii rääkisin. Mingi hetk teatas Finka, et ta nägi kedagi marja suhu pistmas. Siis lubasin ikka lastel ka ühe marja maitsta. Seepeale hakaksid aga meiega rääkima kõrval korjavad eestlased. Eks nad olid meie omavahelist juttu kuulnud (kesse ikka suudab mitte kuulata, meie pidevat pladinat, eriti, kui eestlasena sellest aru ka saavad). Nemad väitsid, et süüa võib küll. Põllul võib süüa palju jaksad, maksma peab nende eest, mis koju viid. 

Ma jäin nende juttu uskuma, sest eks see loogiline ka oli. Ei jaksa ju korraga palju süüa ja lõpmatut kahjumit toota. Pealegi, arvatavasti on hinnas see sisse arvestatud, et ka põllul süüakse. Nii ma siis lubasin lastel süüa ja sõin ise ka. Ise vitsutasin nii, et siiamaani (3h hiljem) ei suuda söömise peale mõelda. Mul on hea meel, et ma meie anumad enne seda juttu täis sain korjatud. Kui juba marju sööma hakkan, siis ei saa ämbrisse enam midagi. Minuga on alati nii olnud. Mustikametsas võin sööma asuda ka alles siis, kui nõu täis, muidu jääb korjamine ära. 

Aga Enu ei uskunud seda juttu. Vaatas väga kahtlaselt neid naaberkorjajaid ning nõudis, et läheksime tagasi. Eks seal palaval lämbel (küll pilvealusel, aga niiskel) põllul olemine hakkas juba ka ära tüütama. Samas, mulle tundus, et ta ikka hindab ausust. Kui teiste põllult midagi võtame, sisi peaks selle eest ikka tasuma (nii, nagu ma talle ennem rääkisin). Ma siis pugisin veel niipalju kui jaksasin (oi, kui palju ma jaksan) ja läksime.

Kui nüüd ikka järgi mõelda, siis ikka olen kahtleval seisukohal, kas põllul pugimine ikka lubatud on. Eetiliselt mõledes pigem mitte (ja tegelikult olen uhke Ennu üle, kes pigem minu eetilist juttu uskuma jäi, kuigi ise lasin end ümber rääkida :S). Samas, ehk lubavad, kuna kontrollida niikuinii ei saa. Järgmine kord küsin järele. 

Kaalukojas tuli meie kaalunumbriks 5.7kg. Täitsa piisav, arvestades, et talvevarusid me korjama ei tulnud. Istusime autosse ja lapsed võtsid oma korvid kätte, et nüüd veidi nosida. Sõitsime koju. Ennu suutis mõned marjad süüa, aga jäi siis hoopiski magama. Norrrr. 

Kodus panin 3,5kg marju sügavkülma. meil siin külmutatud marjade fänne rohkem kui üks ja need saavad suvekuudel kindlasti kiiresti söödud. Ülejäänud sööme siis täna homme niisama ära.

Nom-nom. Laste marjad. 

PS: Heal ajal käisime, sest koju jõudes hakkas vihma sadama. Saime enne vihma käidud.