Need suve alguse äikesevihmad on kuidagi erilised. Täna ka.
Ma ju tegelikult alati tean, et nad on tulemas, aga ikka alati üllatavad oma järsu saabumisega. Nii ka täna.
Toimetasin hommikul ja olemine muutus uimaseks. Arvasin, et ehk oleks aeg süüa. Sõin. Ei miskit. Siis arvasin, et ehk oleks aeg kohvi juua. Jõin. Ei miskit. Siis arvasin, et ehk oleks aeg veidi pikutada. Pikutasin. Ei miskit. Ikka uimane.
Ja siis järsku muutub kõik hämaraks ja väljas hakatakse trumme mängima. Ja vahele sekka see põrisev taldrikute kokku löömine. siis alles jõuab mulle kohale - ahaaa! Äikeseilm!
Vihma lõppedes viin koera jalutama ja jõuan napilt tagasi enne järgmist dušši. Kui kodust välja lähen on see õnneks jälle läbi. Kuigi arvan, et sajud nüüd möödas, siis haaran ikka esikust vihmavarju kaasa. Nii igaks-juhuks.
Vihma lõppedes viin koera jalutama ja jõuan napilt tagasi enne järgmist dušši. Kui kodust välja lähen on see õnneks jälle läbi. Kuigi arvan, et sajud nüüd möödas, siis haaran ikka esikust vihmavarju kaasa. Nii igaks-juhuks.
Ja jõudes 100m kõnnitud tulebki sadu. Meeletu. Vihmavari küll kaitseb pead ja õlgi, aga hetke pärast lirtsuvad jalad ning pori lendab põlvedeni. Nii mõnus!
Jõuan lasteaeda ning saame sealt kuivana minema. Lapsed jäävad küll tee peal mängides veidi toppama, nii et enne metroosse jõudmist kallab neile järjekordne sadu kapaga krae vahele. Aga jooks-jooks jooksurattal ja vänt-vänt jalgrattal ning oleme õnnelikult metroopeatuse varjus.
Kodupeatusest väljudes on sadu jälle läbi. maa märg ja loikudest läbi sõitmine mõnus, aga siiski ei saja.
Maja ette oli ummistunud kanalisatsioonikaevu tõttu tekkinud meeletu loik. sinna pidi ju igatahes jalgupidi sisse minema. Me kõik. Ummistus sai küll eemaldatud, aga enne veel kui vesi jõudis ära voolata jõudis ka Finka teha ettepaneku loigus veidi ujuda. Ma ei võtnud vedu, kuid need kaks põngerjat ujusid küll veidi kõhuli ja veidi sellili.
Läksin tuppa asju ära viima. Kui pea uksest välja pistsin, siis sadas. Jälle seda meeletut sadu. Ämbriga kaela. Aga kahe põngerja aseme jooksid ukse ees hoopis kaks äikest, kes pulgad käes ringi välgutasid ning hetk hiljem ka kõvasti mürisesid.
Kui need märjad lõpuks tuppa said, siis otse vanni. Vett, vett ja rohkem vett. Pori maha ja õiged näod jälle ette.
Selline mõnu. Vihmasajumõnu.
oh, kui mõnus! Meil siin lõunapool maa praguneb, looduse seis kuidagi juuline juba! Kuid maasikad veel valmis pole.
ReplyDeleteAga kui ilmateadet vaatad, siis lubatakse sinna ikka ka veeämbreid. Tuleb ära oodata :)
Deletehehe, tol päeval mulle ei näidanud ilmateade rohkem, kui tibutamist, ja tahtsin ka sulle seda kirjutada, kuid ei kirjutanud. Hoopis läksime randa, ja siis see tuli, täpselt nii, nagu s siin kirjutasid, koos oliivisuuruste raheteradega ka :) Marta nüüd kardab vihma :) kuid me märjaks ei saanudki, pärast suplemist ootasime lodjakohja rarjus, siis kiiresti bussini, kuni uus hoog tuli, ja siis, kui buss kohale jõudis, oli see uuesti järgi jäänud. Aga vett nägime kõvasti:) tagurpidi akvaariumid!
DeleteAga nüüd on nii külm, et ei taha rääkidagi :P
Oih, raheterad on hirmutavad küll. Aga samas huvitavad. Rahesõda teha pärast sadu.
DeleteSiin on nüüd ka külm. No tegelikult ikka nii 16 soojakraadi, aga võrdlus eelnevaga ju oleneb. Tuul on ka paras jahutaja.