Moraalireeglid

Muidugi loen muutkui Eesti uudiseid. 

Viimasel ajal on seal kuidagi palju "hukkamõistu".  Ma mõtlen siinkohal näiteks tuntud lavastaja kohtulahendit, mis kuidagi salaja avalikuks tuli... Või siis ka paljusid altkäemaksu-juhutmeid. PERHi juhi tagasi astumine ka mingid saagad Tallinna Sadama ümber. Ja veel mingeid pistise ja altkäemaksu teemasid. Rahadega sahkeldamised Panama paberite näitel jne. Neid on nii palju. Kuidagi viimasel ajal just jäävad silma.

Oi, kui palju astuvad avaliku elu tegelased tagasi Rootsis või ka mujal Põhjamaades (Soomes vähem, oi kui palju vähem!). Muu Euroopa kohta justkui ei teagi. Aga seal - üks mitmeti mõeldav kedagi potentsiaalselt solvav lause - astun tagasi. Üks hilinenud tuluteklaratsioon - astun tagasi. Muidugi on ka hullemaid ja tõsisemaid mahkerdusi. On 

Mulle tundub, et mingisugune moraal on Eestis muutumas. Põlvkondade vahetus... Tundub, et mingisugune nõukaaega juurdunud susserdamine, mis on siiamaani ennast edasi kandnud (oi, 90ndaltel lokkas ju üliväga kõik need Euro rahade kantimised - seda tegid ju kõik ja keegi ei häbenegi tunnistada), on hakanud muutuma. Enam ei ole see enesestmõistetav. On küll veel neid, kes otsivad õigustusi ja ehk on neil ka õigus, aga hukka mõistjaid on ka. Väga palju. Ja see on äge! See tähendab, et muutumas on ka iga inimese sisemine moraal. Ma loodan, muidugi, et need hukka mõistjad suudavad ka endale peeglis silma vaadata. Ja õigel hetkel tagasi astuda, kui on teinud midagi moraalitut, kasvõi kogemata, planeerimata, kire najel, ellu viinud.

Ise tunnen, et mul on sinna veel areneda. Püüdlen küll. Näiteks, kui eelmisel reedel uustasin ära, et pidime Finkaga arsti juurde minema ja see pähe tuli siis, kui arsti aeg oli juba möödas, siis kiiruga helistasin. Ja mitte ei tunnistanud, et lihtsalt ununes. Ikka pidin luiskama, et oleme haiged ja seetõttu ei saanud tulla ja seetõttu ununes. Moraalitu? Jah. Aga see lihtsalt lendas mu huultelt. See hädavale. Enda paremaks petmine. 

Või teine kord, kui unustasin oma auto võtmed maha ja läksin rendiautot ära viima, siis lambist lihtsalt küsisin, et mul on linnas vaja asju ajada ja kas saan oma autot veel siin hoida umbes tunnikese. Lubati. ja siis muidugi hoopis kahlasin kiiresti koju auto võtmetele järgi. Piinlik tunnistada oma vigasid. Ja mu peas polnud hetkegi mõtlemaks, et nii ütlen. Panin käe taskusse, võtit polnud ja järgmisel hetkel juba lendas suust vale. Ja mis oleks siis juhtunud, kui oleksin tunnistanud, et jätsin võtmed koju. Mitte midagi!. Ehk veidi kiivam pilk... ? Aga võibolla oleks lihtsalt ühiselt minu udupea üle naernud. 

Valetan ennast paremaks. Jah. Aga ega see mind paremaks tee, sellest saan hästi aru. 

Mis puutub nendesse tagasi asumistesse, siis muidugi oleks õige kohe tagasi astuda, kui oled teo ära teinud. Ise seda endale tunnistades ja aru saades. Justkui palume vabandust, kui oleme viga mõistnud.  Aga sageli on just vaja seda ühiskondlikku hukkamõistu, et tagasi astuda. Seda debatti. Nägemaks ja aru saamaks, et see tõesti ei olnud õige tegu. Sest ühiskond on Eestis muutumas. Mis varem oli ok, see enam ei ole. Mitte ainult nõuka-pärandi tõttu pärast vaid üleüldse. Ausus kuidagi saamas au sisse.  Vähemalt nii tundub.