Meil käib pidev patramine.
Nagu ehk juba aimate siinsetest vihjetest.
Kui midagi asjalikku öelda ei ole, siis pläägutatakse niisama.
Pragu istuvad lapsed söögilauas ja käib üldine: Tattauu, tattauu, tattauu ja tattauu, tatatuu. Selline paras duett.
Et oleks rütmi ja vaata et laulugi.
Mõnus on võtta lihtsalt üks sõna ja hakata seda väänama.
Eile palus Ennu metroos pastakat, et ajalehes ristsõna lahendada: "Palun pastakat." Finka arvas, et pastakas on tore sõna, mida väänata. Ja nii ta palus terve mitu peatuse vahet neid erinevaid asju, mis sõnast "pastakat" võib luua. Minu ja ümbritsevate kõrvad tegid teadagi mida...
Lõpuks proovisin sekkuda.
"Kui ma vaid aru saaksin, mida sa palud..."
Seepeale sain vastuseks:
"Ma ütlesin "pastakas" itaalia keeles"
Ja mina purskasin nii kõvasti naerma, et meroovagun vappus.
Järjekordne tore kojusõit.
No comments:
Post a Comment