Täna olin emalõvi.
Üks tädi tuli lastega suhtlema. Tädi lõhnas nii kohutavalt piirituse järgi, et meetri kaugusel temast olla ei saanud. Lastele ta, muidugi, tükkis ligi. Nina näkku... iiik.
Lapsed ei saanud ta jutust muidugi aru ja hakkasid kriiskama. Sellist "mine eemale" kriiskamist. Nalja tegi see neile ka, aga arusaadav, et nad ei tahtnud tema lähedust.
Palusin viisakalt eemale astuda. Et pole ta tähelepanu vaja. Aga noh.
Mingi hetk ta üritas laste kriiskamist keelata. Millest nad muidugi midagi aru ei saanud ning kriiskasid ja itsitasid edasi.
Siis ma juba astusin vahele ja teatasin ninakalt, et pole vaja mu lastele "ei" öelda.
Tädi läks puhevile ja teatas, et siin riigis õpetame meie teie lapsi (ihihiii, tal polnud ikka veel õrna aimugi, et lapsed ei saa ta ühestki sõnast aru)
Ma siis selle peale, et
"mitte ükski purjus inimene ei õpeta minu lapsi"
See lõpuks mõjus, et tädi jalutas mööda perrooni kaugemale. Puhisedes, otse loomulikult.
Huvitav, et mul just purjus tädidega mul sellised jutuajamised tekkivad. Vähemalt kolme korda suudan meenutada. "Sellised", siis tähendavad natsionalistliku alatooniga jutuajamised, mis üritavad selgeks teha, et soomes elavad soomlased, kes räägivad soome keelt.
Järgmisel korral, kui peaks sarnast juhtuma - loodetavasti mitte -, räägin tädiga rootsi keeles.
No comments:
Post a Comment