Tegelikult juba mitu nädalat tagasi, aga nüüd tulin mõttele, et peaks seda ka siia kirjutama. Kuigi lubasin, et hakkame igal kolmapäeval Kallios käima (LINK siin), siis see ikka nii välja ei kukkunud.
Seal rühmas oli 4 poissi plus Finka ainukese tüdrukuna, kõik 5-6 aastased. Me teisel korral kohale minna ei saanud, aga õige pea pärast seda korda paluti meili teel ka järgmisel korral lapsevanematel kohal olla. Hmmm, ega ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga juhendaja ei pidavat lastega üksi hakkama saama ja paluti, et lapsevanemad siis oleksid korra hoidmise hõlbustamiseks kohal. Nojah, ma tegelikutl aiman, mis seal juhtus. Neli 5-aastast poissi, kes on lasteaiajärgselt müramisenergiat (mu isiklik arvamus, et lasteaias ei lasta neil piisavalt füüsiliselt välja elada, aga see võib muidugi olla lasteaiati erinev) ja ka osaliselt väsimust täis ja tahavad omavahel mürgeldada ja trallida mitte ringis mingeid suhteliselt melanhoolselt kulgevaid lauluharjutusi teha. Pealegi on nad tulnud tundi, mille nimi on Musikskoj - muusika-lõbu. Eeldaks juba, et seal on väga lõbus ja saab palju trallida.
Läksin siis järgmine kord koos Finka ja ka Ennuga (sest mul polnud teda kuhugi jätta) kohale. Juhendaja oli endale kellegi ka appi palunud.
Neil oli välja mõeldud laste rahustamise köis, et kui lapsed mürgeldama hakkavad, siis tulevad kõik ringi ja võtavad köiest kinni ja istuvad, et siis jälle programmiga edasi minna.
Nagu arvata võib, siis see üldse ei töötanud. Mitte miski ei töötanud tegelikult. Nööri hakati hoopis sakutama ja sikutama ja sellega üksteist ümber tõmbama. Lapsed suutsid ühele tegevusele ainult hetkeks keskenduda. Juhendaja sõnal polnud mingit kaalu. Eriti, kuna ta ise pea koheselt närvi läks ja isegi häält tõstis (!!). Noh, ta oli tegelikult kohe alguses närvis, juba enne tunni algust. Ja tegevused oli tegelikult vääääga igavad. Siisiki...
Kaks asja olid siiski väga ägedad ka. Mängisime põrandal kätega patsutades vihmasadu ja üks lastest sai siis oma käsi üles või alla liigutades dirigeerida, kui kõvasti teised vihma sadama panevad. See oli väga äge!!! Eriti see dirigeerimine, et sinu liigutuste järgi teised teevadki - selline ühine tunne. Ja teine äge asi oli djeme trummiga mängimine, kus kõik said teistele näidata mingit oma unikaalset viisi trummiga häält teha või rütmi, mille nad trummil väja mõtlesid. See oli ka äge. Aga muu.... Nojah, ja need harjutused läksid ka veidi pikaks - lapsed ikka lõpuks kaasa ei teinud, kuigi alguses olid innuga juures. Ja trummid koguti siis kiiresti kokku, kui lapsed nendega (liiga) hoogu läksid. Lõbu sai kiirelt lõpetatud.
Uh, mul oli sest juhendajast kohutavalt kahju tegelikult. Mitte miski (peaaegu) ei töötanud. See oli tal tegelikult päris esimene kord lastegruppi juhtida. Eks muidugi, harjutada on vaja. Aga, kui iga väiksemagi laste poolt tehtud heli osas oli vaja köis välja võtta ja rahuneda - brrrr. Ma küll ei taha, et niimoodi minu laste peal harjutatakse - distsipliin oli olulisem kui muu. Ma tundsin tegelikult temas ära iseenda. Kui lähen lastega närvi, siis kohe tunnen, kuidas neil igasugune autoriteet minu vastu ära kaob. Lapsed hakkavad siis hoopis vaikselt omaette itsitama ja katsetama veel lisaks igasuguseid piire, et näha seda naljakat "etendust", mida närvis täiskasvanu (kas siis muusikagtupi juhendaja või ma ise) hakkab neile etendama. Tõsiselt sind/mind küll enam ei võeta.
Nojah, teine külg on muidugi laste kaasategemisvõime. Tunnen, kuidas Ennul ja Finkal on selles osas suht palju vajaka. Enn muidugi oli liiga väike selle tunni jaoks ja alguses arvasingi, et tema segab. Aga noh, kui me puudusime, siis oli tunnis kuulduste järgi samasugune kaos. Reeglite jälgimine ja nende järgi toimetamine on aga midagi, mis lapsed peaksid just selles vanuses õppima. tuleb tunnistada, et mulle endale üldse reeglid ei meeldi ja alati ikka vaja mindagi teistmoodi teha, kui reeglid ütlevad, mingit kiiksu on mul vaja igalepoole istutada. Samas, saan aru, et lapsed peaksid seda just praegu õppima (waldorf ütleb ka nii :)). See ongi see lapsepõlve mäng - reeglite õppimine läbi mängu. Kuidas juhendit ja juhendajat järgida - olgu see siis lauamäng, mingi ühine kokku lepitud mäng või igapäevareeglid. Tunnen, et peaksin selles valdkonnas nendega rohkem pingutama.
Samas, lapsed on muusikatunnis ju kohutavalt elevil. Ja seda need kõik lapsed seal olid. Muusika on ju superäge! Muusika ju ongi justkui sünonüüm trillile, trallile, tantsimisele ja vabale eneseväljendusele. Vähemalt mulle endale tundib nii kui laste seisukohale end sättida. Kuigi jah, eks ka muusika õppimine - rütmid, pillid, helid jne. - nõuab lõppkokkuvõttes paljugi distsipliini. Aga kas ka selles vanuses? Lapsed ju ikka tahaks muusikas leida lõbu. Muidugi on nad elevil ja tahavad trallida. Juhendaja ei osanud üldse seda elevust ära kasutada. Distsipliin-distsipliin ja köiest kinni hoidmine. Brrrr. Minul võttis see küll ära igasuguse lõbu. Lapsed lihtsalt ignoreerisid.
Mõtlesin ka, et kes on siis hea õpetaja? Olla hea väikelaste õpetaja vajab ikka meeletult head tunnetust. Haarata laste emotsionaalset seisu. Saada autoriteediks, olla autoriteet, kelle harjutusi ja ülesandeid lapsed innuga järgivad. Tabada seda, mis innustab ja mis motiveerib.
Seal rühmas oli 4 poissi plus Finka ainukese tüdrukuna, kõik 5-6 aastased. Me teisel korral kohale minna ei saanud, aga õige pea pärast seda korda paluti meili teel ka järgmisel korral lapsevanematel kohal olla. Hmmm, ega ma ei tea, mis seal täpselt juhtus, aga juhendaja ei pidavat lastega üksi hakkama saama ja paluti, et lapsevanemad siis oleksid korra hoidmise hõlbustamiseks kohal. Nojah, ma tegelikutl aiman, mis seal juhtus. Neli 5-aastast poissi, kes on lasteaiajärgselt müramisenergiat (mu isiklik arvamus, et lasteaias ei lasta neil piisavalt füüsiliselt välja elada, aga see võib muidugi olla lasteaiati erinev) ja ka osaliselt väsimust täis ja tahavad omavahel mürgeldada ja trallida mitte ringis mingeid suhteliselt melanhoolselt kulgevaid lauluharjutusi teha. Pealegi on nad tulnud tundi, mille nimi on Musikskoj - muusika-lõbu. Eeldaks juba, et seal on väga lõbus ja saab palju trallida.
Läksin siis järgmine kord koos Finka ja ka Ennuga (sest mul polnud teda kuhugi jätta) kohale. Juhendaja oli endale kellegi ka appi palunud.
Neil oli välja mõeldud laste rahustamise köis, et kui lapsed mürgeldama hakkavad, siis tulevad kõik ringi ja võtavad köiest kinni ja istuvad, et siis jälle programmiga edasi minna.
Nagu arvata võib, siis see üldse ei töötanud. Mitte miski ei töötanud tegelikult. Nööri hakati hoopis sakutama ja sikutama ja sellega üksteist ümber tõmbama. Lapsed suutsid ühele tegevusele ainult hetkeks keskenduda. Juhendaja sõnal polnud mingit kaalu. Eriti, kuna ta ise pea koheselt närvi läks ja isegi häält tõstis (!!). Noh, ta oli tegelikult kohe alguses närvis, juba enne tunni algust. Ja tegevused oli tegelikult vääääga igavad. Siisiki...
Kaks asja olid siiski väga ägedad ka. Mängisime põrandal kätega patsutades vihmasadu ja üks lastest sai siis oma käsi üles või alla liigutades dirigeerida, kui kõvasti teised vihma sadama panevad. See oli väga äge!!! Eriti see dirigeerimine, et sinu liigutuste järgi teised teevadki - selline ühine tunne. Ja teine äge asi oli djeme trummiga mängimine, kus kõik said teistele näidata mingit oma unikaalset viisi trummiga häält teha või rütmi, mille nad trummil väja mõtlesid. See oli ka äge. Aga muu.... Nojah, ja need harjutused läksid ka veidi pikaks - lapsed ikka lõpuks kaasa ei teinud, kuigi alguses olid innuga juures. Ja trummid koguti siis kiiresti kokku, kui lapsed nendega (liiga) hoogu läksid. Lõbu sai kiirelt lõpetatud.
Uh, mul oli sest juhendajast kohutavalt kahju tegelikult. Mitte miski (peaaegu) ei töötanud. See oli tal tegelikult päris esimene kord lastegruppi juhtida. Eks muidugi, harjutada on vaja. Aga, kui iga väiksemagi laste poolt tehtud heli osas oli vaja köis välja võtta ja rahuneda - brrrr. Ma küll ei taha, et niimoodi minu laste peal harjutatakse - distsipliin oli olulisem kui muu. Ma tundsin tegelikult temas ära iseenda. Kui lähen lastega närvi, siis kohe tunnen, kuidas neil igasugune autoriteet minu vastu ära kaob. Lapsed hakkavad siis hoopis vaikselt omaette itsitama ja katsetama veel lisaks igasuguseid piire, et näha seda naljakat "etendust", mida närvis täiskasvanu (kas siis muusikagtupi juhendaja või ma ise) hakkab neile etendama. Tõsiselt sind/mind küll enam ei võeta.
Nojah, teine külg on muidugi laste kaasategemisvõime. Tunnen, kuidas Ennul ja Finkal on selles osas suht palju vajaka. Enn muidugi oli liiga väike selle tunni jaoks ja alguses arvasingi, et tema segab. Aga noh, kui me puudusime, siis oli tunnis kuulduste järgi samasugune kaos. Reeglite jälgimine ja nende järgi toimetamine on aga midagi, mis lapsed peaksid just selles vanuses õppima. tuleb tunnistada, et mulle endale üldse reeglid ei meeldi ja alati ikka vaja mindagi teistmoodi teha, kui reeglid ütlevad, mingit kiiksu on mul vaja igalepoole istutada. Samas, saan aru, et lapsed peaksid seda just praegu õppima (waldorf ütleb ka nii :)). See ongi see lapsepõlve mäng - reeglite õppimine läbi mängu. Kuidas juhendit ja juhendajat järgida - olgu see siis lauamäng, mingi ühine kokku lepitud mäng või igapäevareeglid. Tunnen, et peaksin selles valdkonnas nendega rohkem pingutama.
Samas, lapsed on muusikatunnis ju kohutavalt elevil. Ja seda need kõik lapsed seal olid. Muusika on ju superäge! Muusika ju ongi justkui sünonüüm trillile, trallile, tantsimisele ja vabale eneseväljendusele. Vähemalt mulle endale tundib nii kui laste seisukohale end sättida. Kuigi jah, eks ka muusika õppimine - rütmid, pillid, helid jne. - nõuab lõppkokkuvõttes paljugi distsipliini. Aga kas ka selles vanuses? Lapsed ju ikka tahaks muusikas leida lõbu. Muidugi on nad elevil ja tahavad trallida. Juhendaja ei osanud üldse seda elevust ära kasutada. Distsipliin-distsipliin ja köiest kinni hoidmine. Brrrr. Minul võttis see küll ära igasuguse lõbu. Lapsed lihtsalt ignoreerisid.
Mõtlesin ka, et kes on siis hea õpetaja? Olla hea väikelaste õpetaja vajab ikka meeletult head tunnetust. Haarata laste emotsionaalset seisu. Saada autoriteediks, olla autoriteet, kelle harjutusi ja ülesandeid lapsed innuga järgivad. Tabada seda, mis innustab ja mis motiveerib.
No comments:
Post a Comment