Muusika

Me ei kuula peaaegu kunagi muusikat. 

Olen selle teema peale päris mitu korda mõelnud. Ja siis vahel ikka panen mõne plaadi meie kolitoas asuvasse makki, milllel üks kõlar ei tööta. Plaate on palju - enamasti M-i vana kollektsioon, aga on ka uuemaid. Ja siis natuke kuulame ja tantsimegi. Aga üle ühe-kahe plaadi ei kuula. Ja siis ununeb jälle see tegevus tükiks-tükiks ajaks. 

No autos viimasel ajal Finka nõuab rootsikeelseid laule. Kuulama soome-rootsi raadiot, kus tegelikult on laulud enamasti inglise keeles. Jutt ikka rootsi keeles, soomerootsi keeles. 

Mulel tegelikutl ei meeldi üldse taustamuusika. Ma tean, on inimesi, kes kohe koju saabudes panevad muusika mängima. Aga mind see häirib. Või kui otseselt ei häirigi, siis ma lihtsalt ei tule selle peale, et peaks muusikat kuulama. No tegelikutl ikka häirib ka. Ja viimasel ajal olen hakanud aru saama, miks häirib... 

Nimelt, meil on ümisejate perekond. Mina vist tegelikutl kõige vähem - kuigi ma ei tea, kõrvalt ju ennast ei kuule/näe. Aga teised on täiega! Üks õhtu panin seda eriti tähele. Igaüks oli süvenenud oma tegevusse ja kõik ümisesid sinna juurde mingit viisikest. M tegi süua ja ümises - no seda teavad vist kõik, kes on tema söögitegemist näinud, et see käib ikka mingi meloodiaga. Finka joonistas ja ümises jällegi oma lookest. Enn vuristas vaiba peal autodega ja temalgi oli oma lugu käsil. 

No ja kuhu sa siis selle kõlarist tuleva muusika veel paned, kui terve maja on juba niigi erinevaid helisid täis?

Ma tõesti ei tea, kas ma ise ka ümisen, aga seda tean küll, et kui tahan millessegi kodus süveneda, siis mind muusika enamasti häirib. Jah, vahepeal võb mõne mõnusa loo taustal tantsu lüüa, aga kui vaja lugeda või kirjutada või... siis ei taha mingit välist meloodiat mu mõtetega resoneerima. 

Ahjaa. Pärast õhtusööki on reeglina ka veidi aega klaverimuusikaks ja tantsuks. M mängib, meie tantsime.